HEAL LAPSEL MITU NIME : kõhutants, nabatants, idamaine tants, araabia tants jne jne

Kõhutants, inglise keeles bellydance, on läänelik nimetus traditsioonilisele Egiptuse tantsule. See on tantsustiil, mille alla loetakse tänapäeval mõningaid nii Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Anatoolia piirkondade folktantse kui ka nendest välja kujunenud lavatantse.

Kõhutants kogus läänemaailmas populaarsust 18-19. sajandil – romantismi ajal, mil orientalistidest kunstnikute meelisteemaks olid romantilised pildid haaremielust.

1889. aastal toimus Pariisi maailmanäitus, kus oli esmakordselt võimalik näha Prantsuse koloniseeritud alade Maroko, Alþeeria ja Tuneesia rahvatantse. Nende esitamisel oli rõhk folkloori tõepärasel edasiandmisel, mitte meelelahutusel. Tants võlus vaatajaid eelkõige oma erilisuse poolest. Peagi oli äsja avatud vodevilliteatris Moulin Rouge´is samuti võimalik näha idamiselt rõivastatud tantsutüdrukuid, kes maailmanäitusel esinenud Ouled Nail´i tantsijaid jäljendada püüdsid. Nende tantsu hakati rahvasuus kutsuma danse du ventre e. kõhutantsuks.

Idamaise tantsu mõiste on lai. Tänapäeva kõhutantsus on mõjutused Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika rahvatantsust, mis on segunenud Vene balleti ja Hollywoodi fantaasiatega. Idamaise tantsu varasest ajaloost on üpris vähe teada ja see on sünnitanud erinevaid müütilisi käsitlusi ning vastukäivaid uskumusi idamaise tantsu algupära ja levimise kohta.

Ühe versiooni järgi on kõhutants seotud mõne jumalanna austamisega või riitusega, mis aitab kaasa laste saamisele ja hõlpsale sünnitusele. Teise versiooni järgi on asi lihtsalt meeste erutamises. Kolmanda versiooni järgi on kõhutants algselt olnud naiste omavaheline asi.

2010. aasta septembrist alustab kõhutants stuudios Duende oma VI hooaega. Igal aastal on oodatud uued huvilised ja jätkavad ka nö vanad olijad.

Kaunid kostüümid, sulnis tants ning publiku aplaus on tulemus, mis nõuab eelnevalt suurt tööd ja pühendunud treeningut.

Kõhutantsu treening annab naisele plastilisuse, liikuvuse, naiselikkuse ning hoiab naise keha heas vormis.

Õpetaja peab väga oluliseks, et trennides valitseks soe ja sõbralik õhkkond, et inimesed, kes annavad oma hinge kõhutantsule, tõeliselt ka naudiks selle harrastamist.

Traditsiooniks on kujunenud jõulupeod ja suvine tantsulaager ning kontsert Räpinas, igakevadine esinemine kontserdil Primavera, kus publik on meid alati väga kuumalt vastu võtnud.

Kaasaegsed koreograafid on seganud kõhutantsu erinevate stiilidega – india tantsuga, flamenkoga, ladina-ameerika tantsudega jne ning saanud tulemuseks huvitavaid ja omapäraseid fusioone. Meiegi õpime neid fusioone lisaks traditsioonilistele kõhutantsudele. Need on ehk küll keerulisemad ja nõuavad rohkem pühendumist, kuid muudavad treeningud ja esinemisprogrammid huvitavamaks ja vaheldusrikkamaks. Tundides pööratakse palju tähelepanu tehnikale ning õpitakse tantse, mille autoriteks on parimad koreograafid.

Õpetajaks on Leena Mägi, kes on end pidevalt täiendanud intensiivkursustel erinevate välismaiste õpetajate juures.